Kas te pakkisite oma koti ise?

08. november

On reisi kuues päev. Hakkame harjuma, vahel on tunne, nagu oleksime siin juba mitu nädalat olnud. Enne kui asun lähemalt rääkima meie elust hüpik-kontoris, tuleb ära rääkida üks õpetlik lugu, mis juhtus Delhi lennujaamas.

Delhi siselendude terminal on üsna suur ja mugav. Nagu kõikide siinsete suuremate hoonete ees, on ka siin kohe uksel turvakontroll, ehk siis kohe terminali astudes tuleb oma pagas asetada lindile, et usinad turvatöötajad saaksid läbi skaneerida selle sisu. Kuna meie teekonnal on erinevad asjamehed meie pagasit juba neljal korral kontrollinud - Tallinna lennujaamas, Delhi metroos, Hazram Nizamuddini raudteejaamas, Agra hotellis, siis oleme üsna üllatunud, kui turvatöötaja tõstab kõrvale ühe meie seljakottidest ja väidab, et selles on jahinuga. Laseme koti veel korra skannerist läbi ja turvamees näitab, et tõepoolest on kotis korralik hirmuäratava teraga kokkupandav jahinuga. Koti omanik eitab, sellist nuga tal kaasas pole ja üleüldse see peab olema mingi nali või eksitus. Ja kuna turvamehed ise on suhteliselt lõbusa moega, siis tundubki, et nad teevad meie kulul nalja. Siinkohal pean tõe huvides mainima, et kahtlusaluse koti omanik olen mina. Vaidleme mis me vaidleme, aga igal juhul tuleb mul lõpuks oma kotist kõik asjad välja tõsta, et tõestada, et mingit nuga ma reisile kaasa võtnud ei ole. Kogu meie seltskonna, kaasa arvatud minu enda üllatus on massiivne, kui ma viimaks seljakoti küljetaskust tõmban välja uhke, no nii umbes 20 cm teraga suhteliselt agressiivse väljanägemisega kokkupandava matkanoa. Hmm? Kuidas see küll minu kotti sai? Igal juhul teeb see kõigile palju nalja, isegi turvameestele pakub vahejuhtum silmnähtavat meelelahutust. Mina olen hämmingus. Alles mõni hetk hiljem meenub, et tõepoolest, millalgi laenasin oma seljakotti nooremale pojale mingiks metsamatkaks, küllap temast see nuga sinna kotti jäi. Nüüd on ta igatahes sellest noast ilma. Kuigi kogu lugu on pigem koomiline kui tõsine, siis tekib meie seltskonnal küsimus. Mida tehakse Tallinna lennujaama uhkes moodsas turvakontrollis, kui neil jääb märkamata suur ja ohtlik külmrelv? Ilmselt läheb seal aur peamiselt nende 100 ml pudelikeste kontrollimiseks ja nõnda ei märkagi, kui ekraanilt hiigelnuga läbi lipsab. Ühtlasi saab arusaadavamaks ka turvakontrollides enim esitatav küsimus: kas te pakkisite oma koti ise? Mina sain endale paariks päevaks uue hüüdnime – väitsakangelanna. :)

Aga nüüd toredate asjade juurde tagasi. Meie elu siin Goa metsiku looduse vaatega majakeses (kui 300 m2 maja kohta saab ikka majake öelda) kulgeb töises tempos - internetiühendus kõigub nagu palmioksad meretuules, elektriga on sama lugu, meie töölusti see aga ei häiri.

Päevane töörutiin on kenasti sisse töötatud. Hommikusöök kell 9.00, see on meil eranditult kohalik ehk siis Goa toit. Reisidel peaks ikka ja alati sööma kohalikku toitu ja püüdma järgida kohalikku elurütmi, nii saab kohalikust elust parima ettekujutuse. Pärast hommikusööki on päevakavas ette nähtud kohustuslik päikesekümblus ja ujumine, mõnel päeval läheme mere äärde, kui aga veidike laisemad oleme, siis piirdume kümblusega oma basseinis. Veeprotseduuride tähtsust on siin palavas kliimas raske üle hinnata. Kuigi vesi nii meres kui ka basseinis on vähemalt 25 kraadi, mõjub see ligi 35-kraadises kuumuses siiski värskendavalt ja toniseerivalt. Hommikune suplus basseinis on see, millest Eestis koguaeg puudus on. Jajah, muidugi on võimalik igal hommikul enne tööpäeva algust kuhugi ujulasse või spordiklubisse ujuma minna, aga see vajab tohutut planeerimist ja enesedistsipliini, siin see lihtsalt juhtub. On kuidas on, aga igal juhul mõtlesime, et võiksime taaselustada mõne aasta taguse algatuse käia hommikuti meie kontori lähedal Meritoni spordiklubis ujumas ja võimlemas.

Kell 12.30 , parajasti siis, kui kuumus hakkab kõrgpunkti saavutama, algab meie tööpäev. Võtame sisse oma meeliskohad, kes söögitoas suure laua ääres, kes privaatsemalt oma toas ja kes aeg-ajalt kohta vahetades, siin ja seal istudes, külitades, lamades. Kuna tõlkebüroo projektijuhtimine on eelkõige virtuaalne ehk meili teel ja pilvepõhiseid rakendusi kasutades, siis sobib selline distantsilt töö meie ettevõttele üsna hästi. Paljud kliendid isegi ei märka, et oleme liikunud Tallinnast kuhugi kaugemale. Ühesõnaga töises plaanis sujub kõik ootuspäraselt, oleme oma imearmsa majakese enda omaks teinud ja praegu on küll tunne, et siin võiks olla kauemgi, kui meie reisikava ette näeb.

India on tuntud oma vürtside, maitsete ja lõhnade poolest. Jahedaverelise Põhja-Euroopa inimesena tajud seda siin kohapeal eriti intensiivselt. Koriander, kardemon, kurkum, tšilli ja ingver, kõik need lõhnad ja maitsed üheskoos päikeselõõsa ja palavusega põimuvad üheks ühtseks tervikuks nimega India. Üks parimaid kirjeldusi, mis ma kunagi lugenud olen india lõhnade lummusest, on Salman Rushdie raamatust “Mauri viimne ohe”.

Otse loomulikult lisanduvad India olemusse eelpool nimetatule veel lehmasõnniku, prügi põletamise, rollerite heitgaaside, teeääres urineerivate meeste tegevusest tulenevad, tolmu jt lõhnad, mis koos kogu selle vürtside maagiaga loob terviku, mis jaotab Indiat külastavad turistid kahte lehte. Ühed, kes armastavad seda pöörast ja eripärast riiki hoolimata tema vastuoludest tingimusteta ja teised, kes leiavad selle kõik olema liiga räpase, liiga vaese ja liiga haisva. Mina kvalifitseerun selle esimese kategooria inimeste hulka. Tundub, et kogu meie meeskond samuti.

Inge Rätsep

Inge Rätsep

tegevjuht

Olen tõlkevaldkonnas tegev 1998. aastast, mil õiged otsused mind Interlexi tõid. Praegu olen Interlexi omanik ja tegevjuht. Kuigi hariduselt olen hoopis meedia- ja suhtekorraldusekspert, on keeled ja nendega seonduv alati huvi pakkunud. Püüan anda oma panuse Euroopa tõlketööstuse arengule, olles tegev nii Eesti Tõlkebüroode Liidu juhatuses kui ka Euroopa Tõlkebüroode Liitude katusorganisatsiooni EUATC juhatuses.