Keeletoimetamine - mis imeloom see on ja mida sellest oodatakse?

04. mai

Olen rohkem kui korra pidanud selgitama, et kuigi töötan tõlkebüroos keeletoimetajana, ma siiski (üldjuhul) ei tõlgi. Ei ole isegi väga vahet, kas nimetan enne töökoha ja seejärel ameti või vastupidi – ikka satub vestluskaaslane segadusse: mis mõttes, tõlkebüroos ju tõlgitakse?
Jah, õigus ta ju on, tõlkebüroo põhiline tegevusala on tõlkimine. Ent hea tulemuse huvides sellest üksi ei piisa. Ka kõige tublimal ja kogenumal tõlkijal, kellel ei ole probleemi algkeelest arusaamise ja selle veatult sihtkeelde sõnastamisega, võib esineda hetki, mil ta mõte korraks mujale rändab, kuigi sõrmed hoogsalt kirjutavad. Tulemuseks võib olla sootuks midagi muud kui see, mis pidanuks! Rääkimata siis mitte nii kogenud, kuid sellest hoolimata enesekindlatest tõlkijatest, kes võivad sõna sarnase kirjapildi lõksu langeda. Nende kohta saab vahel lausa öelda, et kontekst neid ei sega. Olgu kuidas tahes, on igal juhul turvalisem, kui teine silmapaar teksti üle loeb. Parim on, kui keeletoimetaja suudab tõlkijaga kaasagi tõlkida.
Ka toimetaja, tõlkijast rääkimata, vajab oma tööks tellija ehk kliendi abi: olgu selleks siis tõlketeksti eesmärk, vajalik sõnavara, igasugused stiilijuhendid, kokkulepped, selgitavad joonised või miski muu sarnane. Mida paremini on paigas raamistik, kuhu tõlgitav tekst peab sobima, seda ladusamalt kulgeb töö. Alustades sellest, kas tekstis teietatakse või sinatatakse, kas tehnilistes juhendites tuleks kasutada vaid meetermõõdustiku ühikuid või nõuab klient rahvusvahelise ühtsuse tõttu ka tollide ja untside allesjätmist, kas kõne all oleval seadmel on tarkvara juba tõlgitud ja uued tekstid peavad sobima kuvatavate kirjadega jne jne. Neid täpsustamist nõudvaid detaile on muidugi rohkem. Oluline on oskus õiges kohas kahelda.
On tore, kui klient sellise info vajalikkust mõistab ja kogu abimaterjali kohe kaasa pakib. Kui aga tellimus tuleb vaid üksiku failina, mis võib olla näiteks Exceli tööleht, sordituna tähestiku järjekorras ja sisaldades tarkvara tagauksekäskude tekstijuppe, pikituna programmeerimiskeelele omaste koodidega, ei saa klient eeldada, et tulemus vastab tema ootustele ning on kasutusvalmis. Näiteks pakub minu telefon kalendrimeelespea täitmisel ajapiire „Kellelt“ „Kuhu“, mitte „Alates“ „Kuni“. Aimate, millest see tuleb?
Oletame nüüd, et klient on olnud eeskujulik, tunneb oma teksti suhtes vastutust ning on abimaterjalid kaasa pannud. Tõlke õnnestumiseks on eeldus juba justkui loodud. Nüüd tuleb mängu järgmine tegur: tõlkija. Siin on võrdselt olulised kogemus, kellatundmine ja hoolsus. Jättes hetkel vahele kogemusenüansi (igaüks peab ju kuskilt alustama), peatuksin kahel viimasel aspektil.
1) Tõlkija peab oskama oma tööaega planeerida minuti täpsusega. See on tõsi, tõlkebüroos tehakse asju paljuski samal meetodil kui kingsepa juures – ootetööna. Poole tunniga, tunniga, kolme päevaga jne. Täpselt kokkulepitud kellaajaks peab töö olema valmis. Tõlkija peab suutma ennustada, kui kiiresti ta talle pakutud teksti ära tõlgib. See tähendab, et kiirpilgust peaks ta märkama kohti, kus võib tekkida küsimusi, ja kohe vaatama, kas on kaasas abimaterjale. Iga segadus tekitab viivituse, kirjavahetus kliendi või tema vahendajatega võib olla aeganõudev ja tihti ka tulutu. Seega ei pruugi esialgne ajahinnang olla ammu enam adekvaatne.
2) Kiiruse kõrval on tõlkija oluliseks omaduseks hoolsus. Mitte ainult see, kas ta oskab loetelu kirjavahemärke või suuri-väikseid algustähti õigesti kasutada, vaid tähtsamgi veel on kliendi juhendite järgimine. Mängu tuleb mängida kliendi reeglite järgi, see ei ole vabalooming, ning mõnikord on keeleline õigsus teiste reeglite kõrval teisejärguline. Loomulikult on elementaarne, et hoolas tõlkija loeb oma teksti enne esitamist läbi, parandab võimalikud kontekstivead, loogikavead, kontrollib üle õigekirja ja teeb automaatse kvaliteedikontrolli, mille käigus ühtlustab korduvad laused ja veendub, et numbrid on õiged. Ei midagi üle jõu käivat!

Needsamad kaks omadust käivad ka tõlke toimetaja kohta. Päev planeeritakse töid täis kellaajalise täpsusega ning kui midagi hilineb või osutub töömahukamaks kui eeldatud, jookseb ülejäänu lihtsalt puntrasse. Kliendid nõuavad oma kokkulepetest kinnipidamist (õigusega!) ja siis juhtub see, et viimane etapp (st toimetamine) tuleb läbida pooljoostes.

Keeletoimetajate liit on toimetaja tööülesandeid kirjeldades jätnud mulje, et ameti esindaja on ligilähedane üliinimesega. Tsiteerin:
„Keeletoimetaja teeb tekstis nii õigekeelsus- kui ka stiiliparandusi, kohandades teksti selle sihtrühma ja kasutusega. Tulemuseks peaks olema ladus ja üheselt arusaadav tekst.
Enamasti keeletoimetaja vajaduse korral
o sõnastab laused ümber nii, et need vastaksid keelereeglitele (parandab süntaksivead) ja oleksid stiililt ühtsed, 
o korrigeerib sõnajärge ja -valikut (nt kui on eksitud sõnade tähendusega), 
o parandab õigekirja- ja loogikavead, 
o kontrollib terminite õigsust,
o ühtlustab oskussõnavara kasutamise,
o parandab vormistust, nt teadusteksti puhul võib (kuid ei pruugi) viitamissüsteemi ühtlustamine jääda tema ülesandeks.
Keeletoimetaja ülesanne võib olla ka
o oskussõnavara parandamine-ühtlustamine, 
o viidete vormistamine
o nimede õigekirja kontroll
Kogenud ühe valdkonna keeletoimetaja
o valdab ka selle ala oskussõnavara ja
o suudab teha ettepanekuid uute terminite eesti vastete valimise kohta.
Keeletoimetaja ei tee tavaliselt muudatusi teksti kompositsioonis: ei tõsta lõike ümber, ei kärbi midagi välja. Küll aga võib ta juhtida autori tähelepanu vajakajäämistele teksti ülesehituses. Vahel oodatakse keeletoimetajalt siiski enamat: et ta
o kontrolliks fakte, 
o vajaduse korral kärbiks teksti või 
o lisaks joonealuseid selgitusi.“
Kõigi nende punktide täpne järgimine vajab süvenemiseks aega ja head ülevaadet tervikust. Tõlkebürool napib mõlemat. Toimetaja tööpäevas võib mõnikord olla ka üle 100 lk tekste ja selline tempo ei võimalda millegi põhjalikku ümbertegemist. Tõlketeksti keeletoimetamise puhul on kindel vaid see, et algtekst on püha ja sellest peab kõik kanduma ka tõlkesse – tingimata ka samas järjekorras. Kehva algteksti puhul ei maksa loota, et tõlge saab parem. Juba tõlkena tulnud algteksti puhul võib tulemus olla lausa ahastamapanevalt naljakas.

Mõned põhjused, miks klient ei ole saadud tõlketööga rahul

Kõigepealt kõige tavalisem: kliendi ootused on suuremad kui tööülesanne ette nägi. Tõlge ei ole uue teksti loomine originaali ainetel. Ei tõlkijal ega ka toimetajal ole õigust oma käe ja maitse järgi teksti ümber komponeerida. Kuna ikkagi klient on teksti omanik ja selle õigsuse eest oma mainega vastutav, siis on vaid temal õigus seda muuta, täiendada, täpsustada ja kontekstile sobivamaks kohandada. Seega ei saa selliseid muudatusi, mis tõlkebüroo pädevusse ei kuulu, pidada vigade parandamiseks ega tohiks need anda alust ka rahulolematuseks.
Teiseks: osalistel oli lihtsalt liiga kiire ja seetõttu ei ole tekst ladus. Tõlkija hindas ajakasutust valesti ja ka toimetaja pidi lugema üle rea. Loomult hoolas tõlkija on ehk jõudnud teksti siiski korra läbi lugeda ja suuremad apsakad parandada. Kui valemisse lisandub aga kliendi juhendit eirav tõlge, näiteks ei ole kinni peetud terminibaasist (tehnikatekstide puhul üpris levinud olukord), siis peab toimetaja ära tegema ka tõlkija vastutusse kuulunud töö, kuna aega, et töö tõlkijale parandamiseks tagasi saata, enam ei ole. Sellisel juhul ei ole mahti tegeleda stiili või lausestamise küsimustega, vaid mängu tuleb pragmaatiline kriteerium: kui tõlkes olev mõte on sisuliselt õige – kuigi võib-olla väheke veidras sõnastuses –, kui see kedagi ei vigasta või ei tekita mitmeti mõistetavust, siis see sellisena ka jääb. Üldreegel nimelt on selline, et kui vähegi võimalik, siis toimetaja ei tõlgi tõlkija teksti üle.
On ka kolmas aspekt: kui tuleb ilmsiks, et klient ei usalda tõlkebürood ega tõlkijat-toimetajat, vaid otsib omaenda keelevaistule tuginedes kinnitust, et tema teab paremini. Tegu on täiesti subjektiivse hinnanguga „mulle see ei meeldi“, aga millestki kinni hakata ka nagu ei ole. Kõige markantsemal juhul käivitub siis diskussioon kliendi, tõlkija ja toimetaja vahel, mis seisneb keelereeglite selgitamises, näidete toomises, refereerimises-viitamises ja muus kõigi poolte tööaega kulutavas tegevuses.

Keeletoimetamine on tõlkimisega suhteliselt taustale jääv tegevus – tõlkebürood ju ei ole kombeks nimetada tõlke- ja toimetamisbürooks –, kuid kindlasti annab see olulist lisaväärtust kõigile töös olnud tekstidele. Ehk isegi büroo mainele, kui julgeda kohe nii laialt mõelda! Arvan, et selle puudumine on võrreldav kojamehe puudumisega: tehtud töö on normaalsus, tegemata jätmine aga paistab välja.
 

Mailis Salvet

Mailis Salvet

vanemtoimetaja

Tere, mina olen Mailis, Eesti Humanitaarinstituudi eesti kultuuriloo bakalaureus. Juba keskkoolis meeldisid mulle emakeeletunnid ja nii ma siis veedangi viimased pea 15 aastat komasid puistates ja tähti närides. Sööks ehk sõnugi, aga olen loomu poolest aus inimene. Mulle annab meelerahu, kui kehvast tõlkest saab loetav tekst ja heast materjalist parem ning eriti innustav on, kui tulemus ka kliendile meeldib.