Mitte ainult inimesed

11. november

India linnaruum ja asulad ei ole vaid inimeste pärusmaa. Sama palju – või mõnel juhul rohkemgi – on siin õigust elada ja olla loomadel. Ja neid siin jagub. Võib-olla kasse on vähevõitu, see-eest koeri ja veiseid jälle liigagi arvukalt. Samas ei käitu tänavaloomad sugugi pealetükkivalt, nad pole agressiivsed, ei kaitse oma territooriumi ja enamik neist on igati kena välimusega. Mõnel on lausa paelakegi või kaelarihm kaelas, jättes mulje kui kellegi omandist.

Niisiis longivad, hängivad, külitavad, söövad tänavaturgude juures prügihunnikust (ja ka muudest prügikohtadest) ning mäletsevad linnades eri suurust, värvi, erikujuliste sarvedega ja vist ka eri tõugu veised. Mõned on küüruga, ilmselt seebud, ja mõned ilma. Nad veedavad oma päeva rahulikult, stoiliselt, kasvõi keset teed. Ja liiklejad, kes arvestavad võrdselt kõigi osalejatega, olenemata nende liigist või sõiduvahendi uhkusest, teevad lihtsalt põike ümber suure looma. Kõik see mass rollereid, jalg- ja mootorrattaid, käsikärusid, autosid ja busse on nagu jõgi, mis sujuvalt voogab just nii laias sängis, kui hetkel võimalik.

Agras Taj Mahali ümbritsevas pargivööndis elavad aga ahvid. Ikka hulkadena, gängidena, kes võrreldes maapealsete lojustega on vägagi territoriaalsed. Kisma käib inimeste peade kohal ja maas, nii et hoia alt, kui rünnakule ette jääd. Kisa ja kriiskamine kostab üle liiklusmüragi.

Tänavakoerad on aga nunnud. Pisut kirbused muidugi, ent üldiselt täiesti kodukoerte moodi. Aastakümnetepikkuse isesegunemise tulemusena on nad suhteliselt ühte kasvu ja sarnast nägu. Levinuim kasukavärv on liivakarva-pruunikaskollane, turjakõrgus pisut alla põlve, poollontis kõrvade, rõngas saba, kerge kehaehitusega ja madala karvaga. Ka neil on kombeks magada kus iganes, aga siiski mitte päris maantee telgjoonel. Nende päralt on teeservad ja kõnnitee kogu laiuses, kui see olema juhtub. Loomulikult leidub neid söögikohtades, iseäranis rannal ja tänavaäärsetes. Seal nad siis sörgivad ringi, hoiavad pilku peal igal inimesel ja kui juhtud käe sirutama, et pai teha, siis see koer ei lahku su juurest. Süüa nad ei nori, aga loomulikult ei jäta ampsu kunagi võtmata, kui pakutakse.

Meie peatuskoht Goas on 13 810 elanikuga rannalinn Calangute, peamiselt turismist elatuv kooslus: peened hotellid, puhkekodud, spaad, erinevad kodumajutused, lugematu arv söögi- ja teenusepakkumiskohti jne. Meie kasutada on äärelinnavilla ja see on uskumatult vahvas kohas. Maja taga pole mitte tänav ega teine maja, vaid pesuehtne karjamaa! Kuskil siin kõrval on kohalike elamine ja nad peavad loomi, kanu-kukkesid muidugi ka. Igal hilishommikul tuleb karjatüdruk ja paneb oma lehmad sinna köide. Mõni päev on neid vaid kolm, teinekord aga kümne ligi, nii et võib-olla kasutab sama karjamaad ka teine pere. Suurte seas on paar vasikatki, kes lõastamata jäetakse ning nemad kalpsavad ja kepsutavad ringi, no nii nagu lapsed ikka. Õhtuni nad seal siis nosivad, saadetuna kogu päeva veisehaigrutest. Need linnud on truud kaaslased, kes saavad söönuks neist putukatest-põrnikatest, kes lehma astumise tõttu jooksu panevad. Lisaks haigrutele uitavad samal rohumaal ka paabulinnud, aga nemad eelistavad rohkem omaette olla ja väga loomade juurde ei trügi.

Maja lähiümbruses ja seeski oleme näinud vaid konni, selliseid pruunikaid. Lilleklumbist neid leida on igati OK, aga rõdul kuivava pesu seest … noh, väheke ootamatu igatahes. Siin olla ka sääski, aga need kõiki ilmselt ei kimbuta. Äkki just tänu konnadele ja haigrutele oleme nii putukavabad? Mine tea. Eluke igatahes keeb mitmel rindel ja tasandil.

Mailis Salvet

Mailis Salvet

vanemtoimetaja

Tere, mina olen Mailis, Eesti Humanitaarinstituudi eesti kultuuriloo bakalaureus. Juba keskkoolis meeldisid mulle emakeeletunnid ja nii ma siis veedangi viimased pea 15 aastat komasid puistates ja tähti närides. Sööks ehk sõnugi, aga olen loomu poolest aus inimene. Mulle annab meelerahu, kui kehvast tõlkest saab loetav tekst ja heast materjalist parem ning eriti innustav on, kui tulemus ka kliendile meeldib.