Me läksime reisile, tööreisile! Juba kolm aastat oma hetke oodanud Interlexi hüpik-kontor kusagil soojal maal sai lõpuks jälle teoks! Seekord tegime seda koos Dussani tõlkebüroo kolleegidega.
Vahemeres on üks saar, kus homse pärast muret ei tunta ja päike särab põhimõtteliselt 365 päeva aastas. Jah, selle saare nimi on Malta. Külmas kliimas elava inimese suurim unistus on pea alati olnud soojale maale põgenemine. Seega on ootused loomulikult kolossaalsed. Tasub igaks juhuks üle korrata, et tegu pole pelgalt puhkusereisiga, vaid hoolikalt plaanitud hüpik-kontori stiilis ettevõtmisega.
Meie lennuk Malta poole sööstis Tallinnast õhku 21. septembri õhtul kella 22 paiku. Kuna tegemist oli otselennuga, siis oli lennuk rahvast täis. Lend möödus suuremate vahejuhtumiteta ja neli tundi tiksus täis kel ristsõnu lahendades, kel joviaalselt kolleegidega vesteldes. Malta lennujaamas maandudes ootas meid siltidega delegatsioon, kelle hulgast tuli leida juba eelnevalt broneeritud transporditeenuse pakkujad.
Saatsime siis neli kolleegi tellitud takso peale ja ülejäänud rahvas liikus bussi, mis oli nii suur, et sinna oleks vabalt mahtunud ka juba hotelli poole saadetud neli kolleegi, sest kõik said istuda privaatselt. Jõudes 01.30 kohaliku aja järgi hotelli, olime päris väsinud ja otsustasime ilma pikema jututa voodisse heita, et uueks päevaks jõudu koguda. Kodust kaasa haaratud kaks pakki kiirnuudleid läksid asja ette ja rõõmustasid eriti mu toanaabrit. Pärast kuumi nuudleid vajus pea padjale.
Hommik oli reibas ja tore selle hetkeni, kui meid tabas kerge äikesetorm ja taevast hakkas määratus koguses vett alla kallama, õnneks jäi temperatuur siiski soojemapoolseks. Kuna hotellist välja registreerimise kellaaeg oli pigem varajane ja saarekoduks olev villa ei olnud meid veel valmis vastu võtma, alustasime tööpäeva naaberhotelli pisikeses fuajees. Olud ei olnud just mugavad, ent Maltal viibimise eufooria oli niivõrd suur, et vajaduse korral oleksime ilmselt ka WC-kabiinis nõus olnud tõlkima.
Aeg läks ruttu ka tänu sellele, et vahepeale jäi lõunapaus, mille veetsime Hille ja Mailisega mereannirestoranis. Lõpuks ometi! Lademetes kaheksajalgu, kalmaare, rannakarpe… Hing rõkkas sees. Tundus, et Hillel isegi kõige rohkem, sest lõpuks ometi sai ta jälle itaalia keelt praktiseerida.
Olime oma einet juba peaaegu lõpetamas, kui restoran läks järsku pimedaks ja oli selge, et äike oli põhjustanud elektrikatkestuse. Sestap ootasime ka arvet päris paraja aja. Arve tuli… Paberile käsitsi kirjutatuna. Olime tõelises vaimustuses: nagu ajarännak! Samuti oli see hea näide leidlikkusest ootamatutes oludes, seda võimet läheb ka meie valdkonnas üsna tihti vaja.
Hilisel pärastlõunal hakkasime villa poole liikuma. Moodustasime neljased grupid, et ühiselt taksod tellida. Mõeldud-tehtud! Taksovärk siin Maltal käib nagu Eestis – Bolt’iga. Võtsin rakenduse lahti ja kahlasin läbi vihma tõttu mereks muutunud tänava põhitee suunas. Mu kaaslased Hille ja Mailis suutsid vahepeal kuskile ära kaduda, aga õnneks Jaan püsis mul sabas ja näitas mulle Google’i kaarti, sest minu mobiilirakendus keeldus kuvamast detailset kaarti. Äkki lehvitasid ka kadunud kolleegid teiselt poolt teed ja meil õnnestus üles leida lähedal seisev takso. Vihma sadas nii ohtralt, et Hille oleks nagu ujumas käinud ja taksojuht oli veidi hädas meie märgade kohvrite paigutamisega. Kasuks ei tulnud ka meist mööduvad autod, mille rataste alt surfilaineid lendas. Meie taksojuhi sõnul oli see alates veebruarist esimene päev, kui siin vihma sadas. Võtsime vist Tallinnast vihma kaasa?
Ühesõnaga, olime läbimärjad, ent õnnelikud, kui me lõpuks villasse jõudsime.
Jõudsime villasse viimaste hulgas ja enamik tube oli juba hõivatud. Valisime kiirelt toa ja lippasime maja uudistama. Ikka pirakas küll! Koos basseini, piljardi ja pinksilauaga, lisaks loomulikult piisavalt ruumi töötegemiseks. Ja köök, kus mõned töökaaslased kulinaarseid imesid korda saadavad. Tulevad kindlasti põnevad ja uutmoodi tööpäevad.
