„Kas sa ei tahaks mulle ütelda, kuhupoole ma siit peaksin minema?“ „See sõltub suuresti sellest, kuhu sa tahad välja jõuda,“ ütles Kass. „Mulle on enam-vähem ükskõik, kuhu –“ vastas Alice. „Siis ei ole tähtis, kuhupoole sa lähed,“ sõnas Kass. „ – küll ma ikka kuskile jõuan,“ lisas Alice seletuseks. „Oh, selle peale võid kindel olla,“ ütles Kass, „kui sa ainult kõnnid küllalt kaua.“
„Alice imedemaal“, Tallinn, 1971, Kirjastus: Eesti Raamat. Tõlkinud: Jaan Kross.
Kes oleks arvanud, et täpselt nende sõnade järgi talitades võib sattuda sõna otseses mõttes Jäneseurgu. Kui neljapäeval sai tavapärane tööpäev läbi, tekkis mõte uudistada kolleegidega pisut teistsuguseid piirkondi siin Maltal. Kohti, kus hooned on veidi tagasihoidlikumad ja iga nurga pealt ei piilu vastu mõni pühak. Mõeldud-tehtud.
Asusime neljase grupina teele täiesti umbropsu valitud sihtkoha poole. Maltal on huvitav aga see, et kunagi pole kindel, kas koht on avatud või mitte, sest sellist infot pole lihtsalt kuskilt lugeda. Ehk siis kohale jõudes saime väikese pettumuse osaliseks, sest tänaval haigutas tühjus ja uks oli kinni. Reisil olles tuleb ikka valmis olla väikesteks plaanimuutusteks, seega ei lasknud me nina norgu, vaid kaevusime uuesti Google Mapsi avarustesse ja võimatu oli mööda vaadata lokaalist nimega Down the Rabbit Hole. On ju see nähtus tuntud paljude lemmikraamatust „Alice imedemaal“. Kuna Malta on tänu oma salapärasusele natuke imedemaa moodi, siis ei saanud jätta juhust kasutamata ja meid tõmbas otsekui magnetiga sinnapoole.
Teekond Jäneseurgu aga ei osutunud eriti lihtsaks. Kuigi kõmpida tuli vaid 900 meetrit, lookles tee pisut väsinud ja räsitud majade vahelt otse sõiduteedele. Ringteel valitses sõna otseses mõttes kaos: autod voorisid neljas reas ja vaese jalakäija peale polnud keegi mõelnud. Või siiski! Väike jalakäijate saar oli õnneks olemas ja adrenaliin tõstis pead. Ühte kohta oli pandud ka valgusfoor, mis tundus natuke kodusem nähtus. Kui olime suurest autode voorist läbi seigelnud, muutus teekond natuke kentsakamaks. Me nimelt kõndisime hiiglasliku maantee veerel, kus puudus igasugune koht liiklejatele, kellel polnud rattaid all. Meil oli ainult üks helkur. Asi nägi juba päris kahtlane välja ja kui märkasin, et liigume sihtkohast järjest eemale, tuli ots ringi keerata. Aga kõik ei peagi nii sirgjooneline ja selge olema.
Kõndisime nüüd õiges suunas ja varsti paistis Jäneseurg juba kaugelt: violetse taustakumaga jänku lasi aimata, et see on tõesti midagi erilist. Süda hakkas kiiremini lööma: kas tõesti on maailmas nii põnevaid kohti. Jäneseurg mõjus väga värskendavalt lisaks kogu silmailule, mida Malta saar suudab pakkuda. Lokaalist sisse astudes oli tunne, nagu läbikskid mingi fantastilise portaali otse tundmatusse. Koht ise oli väike, ent heas mõttes sürreaalne.
Võtsime istet ja märkasime enda ümber rahvast lauamänge mängimas, kuskilt ilmus välja koerake, kes hea meelega meiega seltsis. Mainimata ei saa jätta ka suurepärast muusikavalikut, mis viis tagasi seitsmekümnendate ja kaheksakümnendate rocki ajastusse. No tõepoolest! Nagu täielik ajahüpe! Inimesed oli ülisõbralikud ja hetkeks mõtlesin küll, et varsti istub lauda ka Kübarsepp.
Tunnid möödusid kiirelt ja peagi oli aeg alustada teed tagasi villasse. Lahkudes vaatasin veel korra tagasi ja mõtlesin, et kas see kõik oli unes või ilmsi. Mine tea, võib-olla ilmub Jäneseurg kaardile ainult siis, kui usud kasvõi natukene maagiasse ja imelistesse juhustesse.
Kes on Maltale tulemas, astuge kindlasti Jäneseurust läbi.
