Tõlkijatöös tuleb sageli ette terminoloogilisi küsimusi. Millist terminit kasutada? Kas järgida rangelt sarnastes tõlgetes kasutatut või lähtuda kontekstist ja seega n-ö kõhutundest? Mida arvab klient? Kuidas ma tõlkijana oma valikuid põhjendan?
Õigupoolest on nendele küsimustele raske vastata just seetõttu, et termini valiku dikteerib sageli teksti iseloom. Kui peatume korraks ilukirjanduslikul tekstil, põhineb seal terminite valik suuresti keeletajul ja tunnetusel. Terminite üle on sel juhul üsna raske diskuteerida, sest tegemist on teatud mõttes kunstivormiga, kus igal inimesel on oma subjektiivne arvamus. Ilukirjandusliku tõlke puhul on seega kindlasti vaja elavat arutelu tellija (nt kirjastus), tõlkija ja toimetaja vahel.
Olen täheldanud, et sageli kiputakse vandetõlkega seotud protsessi kõrvutama ilukirjandusliku tõlke valmimisega: kui ikka lähteteksti termin enam ei meeldi, siis võiks ju tõlkes selle ümber vahetada või lauseid sootuks ümber kirjutada. Paraku kehtib vandetõlke puhul range põhimõte: kõik, mis on kirjas lähtetekstis, tuleb üle viia ka tõlkesse. See tähendab, et pärast allkirjastamist või kinnitamist ei ole võimalik lähteteksti enam muuta. Vandetõlgi ametit reguleerib ka vandetõlgi seadus ja vandetõlgi määrustik.
Kuidas aga saada parim võimalik tulemus? Esmalt soovitan dokumendi koostamisel võtta aega, et vältida olukorda, kus näiteks isiku sünnikuupäev on märgitud halenaljakal kombel sünnist järgmine aasta või esineb mõni muu faktiviga. Kuigi viga võib olla ilmne, ei ole vandetõlgil lubatud seda viga tõlkes parandada. Ta võib üksnes sellele eraldi viidata. Miks siis nii? Põhjus seisneb õiguslikul pädevusel. Olgu tegemist ilmse või vähemal määral ilmse veaga, sisulisi muudatusi saab teha ainult notar või mõni muu dokumendiga seotud inimene või asutus. Vandetõlk on selles protsessis pelgalt keele vahendaja, kelle ülesanne on anda lähtetekstile sihtkeeles võimalikult täpne ja üheselt arusaadav tähendus.
Teiseks tasub tekst enne vandetõlgile viimist kindlasti üle lugeda või lasta seda keeletoimetajal kontrollida. Kui leiate vigu või ebatäpsusi, pidage nõu notariga. Mida ladusam on tekst lähtekeeles, seda suurem on tõenäosus, et jääte tõlkega rahule, ja seda suurem on ka tõenäosus, et tekst on arusaadav.
Kolmandaks soovin tähelepanu juhtida sellele, et vandetõlk leiutab harva ise mingeid termineid juurde. Vandetõlgi kohustus on lähtuda juba kasutatavatest terminitest ja tema nn kõige suurem sõber on sealjuures Riigi Teataja. Loomulikult ei tee vandetõlk valikuid pimesi ja uurib esmalt konteksti, kuid kui tõlgitavas dokumendis on selgesõnaliselt viidatud mõnele Riigi Teatajas juba tõlgitud seadusele, siis tuleb vandetõlgil ühtluse mõttes kasutada sama terminit (see kehtib eriti eesti-inglise keelesuuna puhul).
Kindlasti ootab vandetõlk ka kliendilt termineid, mida too soovib tõlkes näha (nt organisatsioonis kasutatavad terminid jms). See hoiab kokku küsimisele ja vastamisele kuluvat aega ning aitab vandetõlgil tekstis paremini orienteeruda. Vandetõlgile tasub esitada töö korraldusliku poole kohta küsimusi juba enne tellimuse esitamist.
Suhtlemine on suurepärase tulemuse võti!
