Kuna käes on augustikuu, mis peaks olema „suve lõppjaam“, kui tsiteerida Kalju Kangurit, siis on paslik vaadata tagasi ja meenutada parimaid hetki juba möödunud kaunitest päikeseküllastest kuudest. Selle kevade ja suve tippsündmus oli kindlasti 28. mail toimunud kajakimatk Ahja jõel, millest võttis osa enamik Interlexi vaprast, talendikast ja sportlikust kollektiivist. Matk ületas mitmeski mõttes meie ootusi – enamjaolt siiski positiivse poole pealt, pakkudes hulgaliselt unustamatuid elamusi ja eneseületusi.
Alustasime varavalges oma teekonda Tallinnast Põlvamaale Ahja jõe ürgoru poole. Väiksem seltskond asus teele ka lähemalt Tartust, nemad said pisut rohkem hommikuund nautida. Esialgu sujus kõik tõrgeteta. Kogunesime maalilise Ahja jõe kaldale, kuulasime matkajuhtide juhiseid kajakisõidu kohta, millest jäi eelkõige meelde see, et küljelt küljele kõigutada ei ole hea mõte, kallutada tohib ainult ette- või tahapoole. Ent mul polnud tegelikult aimugi, mis mind ja ilmselt ka paljusid teisi tegelikult ees ootas. Selgus saabus siis, kui ma juba oma tubli kolleegi Siretiga jõel olin. Ohjah. Millegipärast ei tahtnud kajak ei minu ega ka meie ühisele tahtele kuidagi alluda. Polnud vahet, kui tugevasti või nõrgalt, lühidalt või pikalt me aerudega tõmbasime, ikka avastasime end kas a) kaldas kinni, b) võssa kinni kiilununa, c) kivi(de) otsas kinni, d) kärestiku(e)s kinni või kõigi eelnimetatud variantide kombinatsioonides. Minu ähmased mälestused enam kui kümne aasta tagustest süstamatkadest aitasid vähe või ei aidanud üldse, lihasmälus polnud enam suurt midagi. Seega meenutas meie paatkonna teekonna esimene osa pigem olelusvõitlust looduse ja iseendaga, mitte tüünelt veevoogudel libisedes ümbritseva floora ja fauna nautimist (nagu ma oma unistustes seda eelnevalt olin ette kujutanud). Nii jäimegi alguses teistest maha – asjaolu, mis meile esmalt meelehärmi valmistas, ent hiljem mõistsime, kui hea see tegelikult oli, et meid siis keegi ei kuulnud ega näinud. On hetki, mis pole mõeldud avalikustamiseks.
Kui me lõpuks esimesse peatuspunkti jõudsime, kus ootas lõunasöök, olime sõna otseses mõttes käinud läbi paksust ja vedelast ning näinud vett ja vilet. Siret oli kolm korda paadist välja hüpanud, et meid erinevatest ummikseisudest lahti lükata. Ta oli läbimärg, aga väitis, et ei tunne enam midagi. Mul oli enam-vähem sama seis, ehkki olin ainult pooleldi läbi vettinud ja käed olid krampis meie mõlema aerude hoidmisest riskantsete päästemanöövrite ajal.
Aga distantsi teises pooles toimus läbimurre – äkitselt hakkasime asjale pihta saama. Meie tõmbed läksid sünkrooni, tempo kiiremaks ja saime kenasti teistega koos, aga mitte nende sabas sõita. Vahepeal õnnestus meil isegi lühikest aega kajakirivi eesotsas püsida. Oh seda rõõmu… Ühtlasi oli tore ja lohutav kuulda, et ka kolleegidel oli meiega sarnaseid proovikive esinenud ning ega nendegi teekond polnud tõrgeteta sujunud. Isegi alanud paduvihm, milles me kõik korralikult läbi vettisime, ei suutnud eduelamust vähendada.
Matka lõpp pakkus viimase suurema katsumuse. Teed takistava tammi tõttu pidime kajakid jõest välja tõstma ja teisest kohast jälle vette laskma. Sinna olid matkajuhid lubanud meile appi tulla, ent neist polnud paraku ei kippu ega kõppu näha ega kuulda. Ei osanud ette kujutada, kui raske on ainuüksi kajakist väljatulek – jalad ei läinud hästi sirgu, värisesid, vajusid ohtlikult sügavale kaldaäärsesse mutta ja keha kiskus kummaliselt vee poole kaldu. No eks selleks ajaks olime ka umbes viis tundi elu eest vee peal vehkinud. Nüüd saime selgelt kogeda tõhusat meeskonnatööd – aitasime üksteist paatidest välja ja kaldast üles, jagasime joogipudeleid ja taskutesse jäänud toidupalukesi. Osaliselt vett täis kajakid olid tinarasked, ainuüksi naisterahva jõust nende vedamiseks ei piisanud. Veel on meeles üks ärev hetk, kui üritasin koos Jaaniga meie kajakki kaldast alla vette vedada – järsult allapoole suunduvas kaldas mudas sumbates vajusin pahkluudeni sisse ning ehkki hoidsin kajaki veoaasast kogu jõuga kinni, oli tunne, et kohe kukub kogu kupatus mulle lihtsalt pähe. Nii õnneks siiski ei läinud.
Lõpuks olime sihtpunktis kohal, läbimärjad, aga väga rahul ja õnnelikud. Ei ole suuremat rõõmu tundest, et oled raskustest auga läbi tulnud ja ennast tõsiselt ületanud. Per aspera ad astra. Nüüd pidi vaid ligedad riided kuivade vastu vahetama ja võiski suunduda nautima imemaitsvat õhtusööki, sauna, lõpupidu ja viimaks kosutavat und Taevaskoja puhkekeskusesse Neitsikoopa teel. Usun, et kõigil osalenutel on sellest matkast jäänud eredad mälestused, mis niipea ei kustu. Kindlasti tuleks seda korrata.
Vaata galeriid Interlexi Facebooki lehelt.
