Oktoobrikuu möödus meil üsna hoogsalt ja põnevalt, sest tähistasime Interlexi 27. tegutsemisaastat ja lendasime selle puhul tiimiga Horvaatiasse, Dubrovnikusse kaugtööd tegema.
Kaugtöö ei ole Interlexi inimeste jaoks midagi uut. Varem oleme kas kogu tiimiga või eraldi teinud kaugtööd Indias, Maltal, Mehhikos, Portugalis ja Vietnamis. Samuti pole kaugtöö kodukontoris tõlkebüroole ja tõlkijatele midagi eriskummalist. See on pigem üks tõlkebüroos töötamise eeliseid ja ka sadade vabakutseliste tõlkijatega koostöö tegemise aluseid. Küll aga on meie põhitiim väga kokkuhoidev ja soovib reeglina koos kontoris töötamas käia. Ning isegi vabal ajal ja reiside raames ühiseid tegevusi ette võtta.
Seekord veetsime 10 päeva Dubrovnikus. Sihtkoht sai valitud suuresti selle põhjal, kuhu viis Eestist otselend. Samas oli vaja arvestada ka sobiva ajavööndiga, sest üheksast viieni kliendisuhtlus pidi toimima laitmatult. Kokku oli meid reisil 17 ehk peaaegu kõik põhitiimi töötajad. Seega tegid meil korraga kaugtööd nii tõlkijad-toimetajad kui ka projektijuhid ja juhatus. Siiski jäid Tallinna ja Tartu kontorisse alles paar töötajat, et kliente vastu võtta ja tehniliste süsteemide toimimisel silm peal hoida.
Üldiselt möödusid tööpäevad Dubrovnikus samamoodi nagu Eestis: tõlkijad töötasid tempokalt tekstidega ja projektijuhid tegelesid klientide tellimustega. Peamisteks erinevusteks oli värskendav võimalus lõunapausi ajal korraks basseinis käia ja asjaolu, et pärast tööpäeva lõppu olime juba kõik oma ühises „kodus“. Reisi eelisena võib välja tuua ka selle, et muul ajal harva kohtuvad Tartu ja Tallinna tiimi liikmed said nüüd vahetult koos töötada ja aega veeta. Õhtud ja nädalavahetused möödusid väga lõbusas meeleolus.
Kuigi meie igapäevane töö ja klientidele tõlketeenuste pakkumine jätkus tavapäraselt, tekkis meil Dubrovnikus tiimiga koos olles ka võimalus korraldada ühist ajurünnakut. Eriti arvestades seda, et koos olid nii Tartu kui ka Tallinna tiimi liikmed. Selle raames vaatasime üle teenused ja projektid, millele sel ja tuleval aastal rohkem keskendume.
Personalijuht Helena: „Andis võimaluse suhelda kolleegidega, keda sa igapäevaselt ei näe. Neid veidi lähemalt tundma õppida ja suhelda ka töövälistel teemadel. Ühtlasi saab koostööd teha ka tööväliselt, planeerides oma vaba aega, ühist ajaveetmist ja tegevusi. Mis siin salata, ka ühise toa või voodi jagamine võib tunduda alguses väljakutsena. Teha tööd hoopis teises keskkonnas ja ebatraditsioonilisel viisil on hoopis teistmoodi kogemus. Sirutuspausidest saavad hoopis päikesevanni võtmise või basseinisupluse pausid. Ma arvan, et kogu meie meeskond on nii paindlik ning omavahelised suhted head, mistõttu on meil hea koos olla. Seda kinnitas juba meie ühisreis Maltale paar aastat tagasi, pärast mida ootasid kõik kolleegid juba pingsalt järgmist reisi.“
Tõlkija Rasmus: „Kodukontori inimene näeb vahelduseks kolleege ja teeb seda veel paremas keskkonnas kui kontor: töö ajal minul isiklikult pole vaja kedagi näha ega kellegagi vahetult suhelda, ma isegi eelistan seda kui kedagi ümber ei ole 😀 Aga seal saab nagu tööpäeva järel vabalt sotsialiseeruda, seal ei saa seda tunnet tekkida, et tahaks võimalikult ruttu koju saada, sest juba oledki oma ajutises kodus.“
Arendusjuht Nele: „Töökaaslastega oli päris tore koos elada, et väga suurt vahet ei olnudki, sama tore nagu iga päev kontoris.“
Tõlkija Siret: „Mulle meeldis kaugtöötamise puhul kõige rohkem nn enese lähtestamine, sest võõrsil käies õpid hindama pea kõike, mis koduse argielu keerises kipub ununema. Lisaks muidugi kvaliteetaeg kolleegidega, kellega muidu töö kõrvalt suhtlemiseks aega ülearu palju ei jäägi. Tipphetkedeks olid minu jaoks kindlasti sinisesse koopasse (Blue Cave) sukeldumine (tõeline eneseületus!) ja Jackboxi mängud, mille käigus sai pisarateni naerda. Boonusena muidugi päike, tänu millele on D-vitamiini varud ilusti täiendatud ja sisimas jälle positiivne jõud tõlkepõllul vapralt edasi künda.“
Tõlkija Hille: „Mind see ühine kaugtöö eelkõige distsiplineerib, ühtlasi on hea tõdeda, et ka teistel kolleegidel on sama raske elu kui mul. Koos on kergem kannatada kui üksinda. Tartu kontori inimesi oli ka tore live’is näha ja taaskord veenduda, et nad on täiesti luust ja lihast inimesed, mitte lihtsalt virtuaalsed nimed ja näod veebis.“
Tegevjuht Inge: „Minu kõige meeldivam tõdemus oli, et meie tiim on nii tugevaks ja heaks kasvanud, et minu pidev kohalolek ja kontroll pole tingimata vajalik enam.“
Loodame, et päikese ja tiimivaimu laeng annab meile nüüd jõudu külmas talves vastu pidada ja veelgi rohkem tõlkeprojekte ette võtta.
