Elame maailmas, mida on kõige kohasem iseloomustada sõnaga „kohe“. Oleme harjunud, et kõik saab kohe ja kiiresti valmis. Tehtud! Ja üks päevatoimetus jälle nimekirjast maha kriipsutatud, taas üks tööülesanne vähem. Produktiivsus ja tõhusus – hurraa! Me oleme kõige kiiremad ja paremad! Aga kas kiirus on tõesti kvaliteedi kaksikvend?
Ülikoolis tõlkija eriala omandades maaliti mu silme ette alati kaunis pilt, mis pidi teadupoolest peegeldama ka pärismaailmas toimuvat. Kõigepealt otsib klient tõlkija, saab temaga kokku, nad arutavad läbi kõik terminoloogilised ja kontekstiga seotud küsimused (filosoofilistest aspektidest rääkimata) ning siis asub tõlkija tekstiga tööle. Oletame, et tõlgitavat teksti on kokku kaks lehekülge. Ühe päeva tõlkija tõlgib, teise päeva analüüsib, kolmandal päeval teeb pargis väikese ringkäigu, neljandal päeval loeb teksti uuesti üle ning viiendal päeval saab klient teksti kätte. Lummavalt tore on see tõlkija elu ju! Saad süüvida ja analüüsida ja filosofeerida. Täpselt nagu oled ette kujutanud.
Seejärel aga saabus loomulikult kainestav reaalsus: aeg ei ole enam mitte üksnes raha, vaid luksuskaup! Sest kliendil on kiire ja vahet pole – tehke kiirtöö! Elu ja surma küsimus! Appi, me oleme ajahädas! Selles pole muidugi midagi imestusväärset, sest see on nii tõlkijate kui ka paljude teiste valdkondade spetsialistide argipäev ning ajapikku inimene kohaneb ja õpib leidma leidlikke viise, kuidas tööprotsessi kiirendada ning säilitada tõlke kvaliteet. Tublid IT asjatundjad on tõlkijatele välja töötanud programmid, mis oskusliku kasutamise korral tagavad olukorra „hundid söönud, lambad terved”. Maailmaga tuleb ometi sammu pidada, kuid mõtlemisainet pakub alati ka see, et maailma muutmine algab iseendast.
Kui aga vaadata kogu protsessi vandetõlke perspektiivist, siis esmapilgul ei tundu see nn tavatõlke teenusest kuigi erinev. Töö on ju sisuliselt sama. Tõepoolest – dokumendi tõlkimisel saab kasutada tõlkeprogramme ning olenevalt tõlkija pädevusest tööprotsessi kiirendada, st tõlkija on tänu kogemusele võimeline otsima teavet ja looma seoseid keskmisest kiiremini. Küll aga unustatakse siinkohal vandetõlke teenusega kaasnevad formaalsused.
Esiteks tuleb välja selgitada, mis eesmärgil on tõlget vaja ning kas tõlge köidetakse originaaldokumendi või koopia külge. Teiseks peab teadma, kas dokument on vaja apostillida või legaliseerida, millest esimene eeldab notari ja teine Välisministeeriumi kaasamist. Kõige tähtsam on loomulikult asjaolu, et tõlge oleks kvaliteetne. Seega kui vaadata kogu tööprotsessi suurema pildina, siis see nõuab head planeerimist ja aega. Siinkohal ei viita ma sellele, et vandetõlk peaks dikteerima eriti pika ajavahemiku, et paar päeva pöidlaid keerutada ja kliendil oodata lasta, ent samas on hea, kui klient on teadlik, mida see töö endas hõlmab ja miks kiirustamine toob pigem kahju kui kasu.
Vandetõlgina soovin alati tagada tööprotsessi, mis on kliendi seisukohast kõige mugavam. Ehk et klient ei peaks muretsema, kas tõlge tuleb ikka kvaliteetne ja kas õigusalaselt on kõik nõuded täidetud. Vajadusel saan anda kliendile nõu, mida ta täpselt dokumendiga tegema peab või kuhu pöörduma. Ent teisalt ootan vandetõlgina kliendilt arusaamist, et töö on aeganõudev ja kiirustades võivad tulla sisse vead, mida hiljem on palju kulukam parandada. Kui selline teineteisemõistmine on saavutatud, saab vandetõlk tagada parima võimaliku tulemuse.
