Riigihanked on tõlkebüroode jaoks olnud ja ilmselt ka jäävad üheks komplitseerituimaks viisiks leida pikaaegseid kliente. Enim on kõneainet pakkunud Eestis ehitushanked, viimasel ajal ka parvlaevade hanked. Saarte ja mandri vahelise ühenduse tarvis korraldatud praamihanke tulemuste käes vaevlemisest on saanud suisa igapäevane negatiivsete uudiste voog.
Küsimusele, kuidas leida parim pakkuja tõlkehangetel, kus hinnatakse parimat kvaliteedi ja hinna suhet, tegelikkuses aga vaid madalaima maksumusega pakkumist, ühest vastust pole. Viimaste aastate hankemenetlustest on silma jäänud, et tõlketeenuse hankimine on erakordselt killustunud ja kaootiline. Kindlasti ei ole selle põhjuseks hankijate soovimatus osta head teenust, pigem on probleem riikliku visiooni ja poliitika puudumises, mitte konkreetsetes hankijates.
Visioonide loomine on riigi kui institutsiooni ülesanne. Kui valitsejail endil parasjagu häid mõtteid ei ole, kas siis ei oleks mõistlik kaasata helgeid päid erasektorist nagu omal ajal tehti e-riigi arendamisega?
UKs hangib riik (Crown Commercial Service) kõik tõlketeenused ühe suure ühishankega ja sõlmib lepingud mitmete tõlkepartneriga korraga. See on idee, millest võiks ka meie riigisektor kinni haarata. Esiteks, nõnda, tsentraalselt teenust hankides on võimalik kokku hoida muljetavaldavalt suurt hulka raha. Küsite, kuidas? Teatavasti omavad tõlkebürood tõlkemäluservereid, et taaskasutada juba tõlgitud tekste ning hoida tõlgetes terminoloogilist ühtsust. Kui kõikide erinevate riigiasutuste hanked kokku liita, siis tähendab see, et on võimalik kokku liita ka erinevad tõlkemälud ja terminibaasid. Täna omab iga riigirakuke oma tõlkemälumälu, tegelikult siiski ei oma, sest hangetel ei ole tõlkeprogrammide kasutamine veel kvalifitseerumise tingimuseks. Aga võiks olla! Mulle teadaolevalt ei reguleerita hankelepingutes tõlkemäludega seonduvat üleüldse. Riik ei oska pidada tekkinud tõlkemälu endale kuuluvaks, see omakorda tingib, et iga uue hankega leitud tõlkebüroo alustab tööd nullist. Erinevad tõlkebürood tõlgivad sarnaseid tekste ja küsivad selle eest täit raha. Kuigi hangete käigus madalaks surutud ühikuhinnad jätavad mulje, et teenus tuleb odavalt kätte, siis tegelikult pole riigil erilist kontrolli oma tõlkekulude ja tõlketulemuse üle. Sarnast olukorda võib vahel ka erasektoris kohata, aga sellisel juhul on kaalul vaid omaniku/investori raha. Riigi puhul on see kahjuks raisatud maksumaksja raha.
Erinevalt eduka IT-riigi kuvandiga Eestist on Läti riigisektor teinud kuvandi loomise asemel reaalseid samme ja täna arendatakse seal erasektori toel lisaks tõlkemälude haldusele jõuliselt ka riiklikku masintõlke platvormi. Kõlab nagu moodne riik?
Aga, et lugu lihtsalt virisemiseks ei jääks, siis pakun välja mõned konkreetsed ettepanekud, millest meie valitsus tõlkehangete poliitika muutmisel alustada võiks:
Täna puudub selge statistika, palju riik tõlketeenustele kokku kulutab, aga vaadates avalike hangete statistikat, on igal juhul tegemist miljonite eurodega, mida saaks kasutada palju otstarbekamalt. Optimeeritud hangete tulemusel tekib võimalus tellida tõlkebüroodelt kõrgema ühikuhinnaga ja kvaliteetsemat teenust ning lõpptulemusena ikkagi vähem kulutada. Kokkuhoitud raha võib suunata näiteks riikliku masintõlke programmi algatamiseks ja arendamiseks. Sellest võidaksid kõik!
Uuendatud 30. septembril
Eesti Tõlkebüroode Liit andis välja lihtsa juhendi tõlkehangete koostajatele, milles saab abi nii riigisektori kui ka erasektori hankespetsialist.
