Väljasõit välismaale – kas meeskonnakoolituse raames või niisama – on loomulikult tore, värskendav ja uusi kogemusi ning elamusi pakkuv sündmus. Peamine on just see, et pead oma rutiinsest rattast välja tulema, kohanema uute oludega, kasvõi teise temperatuuri või ajavahega, ning olema kohalike kommete osas avatud suhtumisega. Nagu Ita Ever mingis intervjuus on öelnud umbes nii: „Ma ammu enam ei vihasta millegi peale, vaid imestan.“ Väga õige suhtumine! Imestada tasub kõikjal, ja muidugi ka imetleda. India ongi imestamise, imetlemise ja imede maa ja sealset eluviisi ei saa oma koduste mõõdupuude järgi mõõta. Nii et kui vaadata imekspanemise kaudu, siis… läks õnneks, et kõik laabus! Riidu ei mindud, keegi liikluses viga ega söögist toidumürgitust ei saanud, kokkulepped kohalikega pidasid valdavalt vett, töötingimused olid väga head, elutingimused veel paremad, ilma üle oleks patt nuriseda, söök oli huvitav, raha kulus vähe ja põhimõtteliselt kõik kokku oli üks lust ja lillepidu.
Meeldis põhimõtteliselt kõik – see, et sai üldse võimaluse kolleegidega sellisesse kohta reisida ja täiesti erineva elu-oluga tutvuda ning tööaega “ohverdamata”, energiavarusid D-vitamiiniga täiendada enne talve.
Mittemeeldimiste hulka saaks liigitada suurlinna räpasuse, haisutamise, kaoselähedase liiklemise ja meie temperamendile harjumatu pealetükkivuse, aga taas: see kõik on imekspandav, kuidas nemad kõige sellega igapäevaselt toime tulevad, seda õhku hingavad ja ellujäämise eest võitlevad. No ja tegelikult õnnestus ju siiski ka meil mõne asjaga kohaneda, näiteks tänava ületamine ei tundunud ju enam kohutav, ja mõnest nähtusest mööda vaadata, näiteks kerjustest või lehmakookidest. Ja kui nüüd laiemalt võtta, siis ka igati nooblites maailmalinnades on omad räpakohad ja valupunktid, mida turist näeb teise pilguga kui kohalik.
Teatava rahulolematuse poetaks hoopis sellesse kapsaaeda, et tegelikult oleks tahtnud tubase tegemise asemel rohkem näha ja ringi uidata; selles osas jääb kõvasti kripeldama, et käidud sai, aga nähtud üsna vähe. Jah, see polnud puhkusereis ja aeg oli arvel, aga kui teinekord juba nii kaugele minna, siis äkki peaks mõned täielikud puhkusepäevad tööreisi sisse planeerima. Mõttekoht tulevikuks.
Kohe üldse ei meeldinud: Delfi kommentaatorid. Kuigi väga palju nalja sai hiljem nende üle. Puhas huumor!
Kolleegid justkui ei üllatanud millegagi – ei ütleks, et kellegi salapale oleks äkki paljastunud või midagi muud veidrat toimunud.
Tegelikult sujus kõik ootamatault hästi, sest mitmed meist on üpris introvertsed inimesed ega kannata üldiselt väga pikka reisimist nö võõraste inimestega, aga see reis oli rohkem rohkem nagu selline töine perereis 🙂
Järgmise korrani!
