Kuidas selgitada inimesele, kes kunagi Indias käinud pole, et see on riik, kuhu tasub igal juhul minna? Kasvõi ühe korra elus, puhtalt selleks, et saada oma igapäevasest läänelikust mullist välja ja kogeda elu võimalikkust minimaalse mugavuse tingimustes ning näha, et seegi elu võib olla mõtestatud ja õnnelik. Kogu meie nõudlikkus, virisemine ja hädaldamine paistab siinse elu foonil naeruväärne.
Ühesõnaga, oleme reisiga jõudnud oma Goa hüpik-kontorisse, mis kujutab endast rannaelu saginast veidi kaugemal olevat suuremat villat, kus meil kõigil on piisavalt ruumi, privaatsust ja motivatsiooni töötamiseks. Ehk siis ei saa meiegi teisiti, kui peame osakese oma lääneliku elustandardi mullist siia kaasa tooma. Me lihtsalt ei saa muidu hakkama, vabanduseks toome kõik meie toredad kliendid, kes ootavad, et me igal hetkel nende jaoks olemas oleksime. Ja seda me püüame muidugi siin kaugel ka teha. Kui nüüd meie siiajõudmise lugu ausalt ära rääkida, siis lühidalt öeldes pakkus see mõningaid väljakutseid. Kuni meie maandumiseni Delhi Indira Gandhi lennujaamas oli kõik väga kodune – Finnair on lennufirma, kellega lennates tunned end alati kindlalt ja turvaliselt.
Meie seiklus, nagu oodata oli, algab Delhis. Plaan näeb ette, et enne Goad lipsame läbi Agrast, et kohtuda ühega maailmaimedest, armastuse monumendi Taj Mahaliga. Kui sa oled esimest korda Indias ja Delhis ning Agra on vaid kiviviske kaugusel, siis oleks lihtsalt ülbus seda ikoonilist, muinasjutulise looga hoonet mitte väisata. Ehk siis, selle asemel, et suund otse Goasse võtta, heidame pilgud Agrasse.
Meie plaan on minna rongiga, sest tundub, et kiireim viis läbida 198 km on tingimata rong. Juba Tallinnas sai plaan paika ja miks mitte näha oma silmaga ja kogeda omal nahal Indiapärast rongisõitu. Start saab alguse parima filmi Oscariga pärjatud Danny Boyle’i filmist “Slumdog Millionaire” nähtud Hazram Nizamuddini raudteejaamast. Mäletate küll seda Latika ja Jamali romantilist kohtumist rahvast tulvil raudteejaamas. Just-just, täpselt sinna jõuame ka meie. Aga meie sealviibitud hetked nii kaunid siiski ei olnud.
Kuna kohalik raudteekompanii reklaamib Delhi-Agra vahelisi ronge kiirrongidena, siis ei osanud kohe kahtlustadagi, et tegelikult on India moodi “super fast” rong Teise maailmasõja aegse loomavaguni moodi asjandus, mille sõidukiiruseks ei prognoosiks üle 30 km tunnis. Et parasjagu on Diwali pidustuste aeg (uusaastaga võrreldavad pidustused), siis on rongid puupüsti ja rohkemgi täis. Meie ainus võimalus on võtta teekond ette põhimõtteliselt vaguni tamburis kohalike mõjutustega tualettruumi ees seistes. Oleme selleks juba peaaegu valmis (kes oli, kes mitte), kui hüppame Inge algatusel rongilt, et veel mingit muud ja paremat rongi leida… ja ongi meie “ülikiire” metallpinkidega Agra Ekspress läinud. Tunneme kahetsust ja kergendust samal ajal.
Kui plaan 1 ei õnnestunud, tuleb kiiresti töösse anda plaan 2 ja see on plaan nimega lihtsalahendusepealeväljaminek ehk siis suuremat sorti auto koos autojuhiga. Plaan töötab. Pärast mõningast ekslemist prügist üleujutatud raudteejaama ümbruses leiab Tõnn üles autojuhi, kes oli juba varem korduvalt tema varrukast haaranud ja taksoteenust pakkunud. Algab hinna kauplemine. Kauplemine on siinse elu normaalne osa ja pole mingit põhjust ennast kuidagi kehvasti tunda, kui kauplemise tulemusel esialgu välja pakutud hind tublisti kahaneb. Pool esialgu pakutust on täiesti okei. Igal juhul istume mõni hetk hiljem kõik autos, kahele on istekohad pagasiosas (Turvavööd? Ei, milleks!) ning teekond Agrasse võib alata. Selgub, et juht ei ole inglise keele osas just kõikse kirkam kriit, aga tubli teenusepakkujana on see-eest loominguline. Meid otse hotelli viimise asemel oleksime juba vastu õhtut otse vaatamisväärsuse juurde sattunud. Ja see, et ta linna ei tunne, selgub alles mitme telefonikõne kaudu. Lõpp hea, kõik hea – jõuame ka hotelli. Päeva lõpuks saame niisiis kätte esimese õppetunni meeskonnakoolituse seisukohalt. Õppisime ära, et me oleme siiski kõik üsna erinevad ja et väljaspool tavapärast rutiini tasub alati olla paindlikum kui muidu. Esimese testi läbime hästi.
Esmaspäev. Ongi käes see tähtis päev, mis viib meid kokku armastuse sümboli Taj Mahaliga. Äratuskell heliseb 6.30. Tõusta tundub liiga vara, samas ärkama peaks, sest on teada, et seitsme paiku on just parim aeg – päikesetõusu aegu on monument kõige kaunim.
Leiame hotelli lähedusest kaks rikšat ja asume teele.
Peale giidide ja muude müügimeeste tuleb meil sel korral rinda pista ka keskmisest aktiivsema ahvigängiga, kes meid jõuliselt piletikassa poole karjatab. Sealt leiab meid Jitendra Singh’i nimeline härra, ajaloo magistrant ja ametlik giid, kes oma abivalmiduse ja tagasihoidlikkusega kohe meie poolehoiu võidab. Piletid ostetud (hind turistidele 1000 ruupiat; hind kohalikele 40 ruupiat) ja turvakontroll läbitud, liigume väravatest läbi Taj Mahali poole. Ei ole lihtne kirjeldada seda väidetavalt maailma enimpildistatud objekti, hommikuses uduvines kõrguvad mausoleumi minaretikujulised tornid ei jäta kedagi meist külmaks. Oleme lummatud.
.jpg)
Härra Jitendra räägib meile põhjalikult Taj Mahali arhitektuurist ja ajaloost; tahes-tahtmata tekib tunne, et giidita (või vähemalt reisijuhita) jääks külastus poolikuks. Ilusaid pilte saab muidugi ka taustainfota ja ilusad on need tõesti – sõprade-tuttavate sagedaimate reaktsioonide hulka kuuluvad “Sa pildistasid kindlasti lennujaamas plakatit” ja “See pole ju sinu tehtud, see on postkaart”, aga kohapeal kohaliku giidi juttu kuulata on hoopis teine tera, kui seda raamatust lugeda.
Jitendra laseb meil aeg-ajalt ka omi ajusid ragistada ja arvata, kui kõrge on Taj Mahali keskmise kupli ornament ja kui vanalt suri 14 last sünnitanud Mumtaz Mahal, kelle jaoks see mausoleum üldse püstitati.
Tagasi oma rikšade juurde jalutades tunneme rahulolu. Nii hea, et me siiski tulime. Seiklus rongidega, mis meid siia ei toonud, ekslemised räpastel Delhi tänavatel, agarad taksojuhid, kes igal võimalusel meid rajalt maha tahavad tõmmata, hingemattev sudu – see kõik on seda väärt.
Pärastlõunal alustame teekonda Goasse…
