Päikesevalgusel on imeline võime muuta inimesed nii rõõmsaks ja aktiivseks kui ka uimaseks ja passiivseks. Peamiselt sõltub see päikesevalgusega kaasnevast temperatuurist – mida kõrgem temperatuur, seda viletsamaks muutub töövõime.
Siin Indias on valget aega umbes 12 tundi, poole seitsmest hommikul kuni poole seitsmeni õhtul. Pole sugugi paha, kui arvestada, et Eestis on praegu valget aega umbes 8 tundi. Tegelikult on ka see teoreetiline, sest nagu uudised kodust räägivad, siis valgeks ajaks seda kaheksat tundi päris nimetada ei saa, pigem on see poolhämar valgenemise ootuses pimedus. Et meie siin hüpik-kontoris alustame oma tööpäeva umbes keskpäeva paiku, mil temperatuur saavutab oma lae, siis oleks mõeldamatu, et teeksime tööd n-ö välitingimustes. Mõte basseini või mere ääres töötegemisest, läpakas põlvedel, kõlab küll eksootiliselt, aga päriselus see eriti hästi ei toimi. See tähendab, et meie tööpäevad on üsna tööpäevade moodi, välja arvatud asjaolu, et lõunapausi ajal saab teha soovi korral kerge supluse basseinis või siis hoopis 30 minutit päevitada.
Möödunud pühapäeval tegime ühele korralikule perele kohaselt väljasõidu naaberasumisse, et külastada sõpra ja käia uues rannas ujumas. Siit meie külast umbes 25 km põhja pool asub hipiliku vaibiga Ashwem Beach, seal on oma ajutise talvekorteri sisse seadnud sõber Jinesh. Jinesh elab ja töötab juba mitu aastat Eestis. Nüüd otsustas ka tema, et peaks talvel ikka korralikult kliimapagulaseks hakkama ning kõige ebameeldivama ja külmema aja Eestimaa aastast pisut sobivamates tingimustes veetma. Ühesõnaga, me sõidame külla!
Teekonna võtame otse loomulikult ette motorolleritel, mis on meie käsutuses Goasse saabumisest alates. Roller on siin üks tähtsamaid sõiduvahendeid, sellele mahub sõltuvalt tahtest, julgusest ja vajadusest keskmiselt 1–6 inimest. Sõiduks punktist A punkti B mahub siinkandis ühele rollerile rohkem inimesi kui Tallinnas korralikku mugavasse autosse. Ma isegi liigun Tallinnas autoga peamiselt üksinda, aga siin, näed, koos Mailisega, peaaegu iga päev. Peale selle, et rolleriga on mugav ja kiire siinses tihedas liikluses manööverdada, tarbib roller ka minimaalselt kütust, siin oldud 7 päeva jooksul on kütusemõõtja näidik ainult pisut allapoole vajunud, ära ma seda paagitäit kütust meie siinse aja jooksul kulutada ei suuda.
Meie meeskonna kasutuses on kolm rollerit: mina, Tõnn ja Kristin oleme juhid, Mailis, Rutt ja Nele meie kaasreisijad. Rollid on kenasti jaotatud ja tundub, et kõik on oma rolliga rahul. Ma ütleks isegi, et väga.
Aga veel enne, kui asun meie teekonda kirjeldama, tuleks üles tunnistada kaks rollerisõiduga seotud ebaõnnestumist. Ühel esimestest õhtutest sööma minnes laadime seltskonna rolleritele nagu tavaliselt, aga et üks meist (mina) on sunnitud ootamatu haigestumise tõttu tol päeval maha jääma, tuleb rolleri juhiks hakata ühel teisel vapral meeskonnaliikmel (Rutt). Meie ustav väravavalvur avab väljapääsuks villa värava, aga veel enne, kui keegi välja sõita jõuab, keerab meie värskeim juht ootamatult gaasi põhja ja sõidab rolleriga otse vastu värava kõrval olevat seina. Kiirus ei ole muidugi suur, kuna sein on stardiplatsist umbes meetri kaugusel, aga ega seinapõrge meie värsket juhti takista. Niiviisi järjekindlalt “pureb” ta süütut seina ligikaudu kümme sekundit, kuni lõpuks gaasi pidama saab. Kui esialgne hämming lahtunud, aitab valvur juhil perutava ratsu seljast maha tulla ja tal teiste, samuti hämmingus olevate kaaslaste juurde naasta. Siis tulevad kõik teised üksmeelselt ja sõnagi lausumata oma rollerite sadulast maha ning kõnnivad vaikides väravast välja, et teekond õhtust sööma jalgsi ette võtta. Awkward 🙂 Aga vist ei olnud mõtet anda võimalust teistkordseks katseks… Kuid see pole veel kõik, nagu ütlevad klassikud. Sarnane juhtum leiab aset ülejärgmisel õhtul tanklas, kus üks meie juhtidest (palavikust taastuv mina) – kusjuures samal rolleril (ilmselgelt neetud ja edaspidi tuntud ka “mõrtsukrolleri” nime all) – parkimisplatsil seistes järsku gaasi põhja kütab, rolleriga mööda võsa ja teeäärist üles sõidab ja siis koos masinaga uperkuuti lendab. Inimesed ehmuvad, tanklapoiss jookseb juurde ja uurib, kas kõik on korras. Korras ikka, miks ta siis ei ole, lihtsalt jube naljakas on. Ainult üks kommentaar vähese jutuga Tõnnilt: “Kui sa oma nägu näinud oleks…” Hea oli, et ei näinud.
Õnneks on mõlemal juhul tegu õnneliku õnnetusega ja kõik asjaosalised pääsevad lõhkiste kehaosade asemel paari kriimuga. Küll aga saame siit juhuks, kui tõlkebisness enam eriti ei peaks sisse tooma, inspiratsiooni uue koomiksi jaoks. Pealkiri võiks kõlada nii: “Võsalõikuri ja Seinapureja seiklused”. Üleüldse oleme me reisi kestel leiutanud mitmeid uudissõnu ja termineid, pärast reisi anname ilmselt välja uue hädavajaliku oskussõnastiku Indias töötavale eestlasele.
Nii, aga nüüd teele! Goa on teatavasti legendaarsete portugallastest meresõitjate poolt vallutatud piirkond ja veel tänapäevalgi nende kultuurist tuntavalt mõjutatud. Olnud kunagine Araabia mere äärne India kaubateede sõlmpunkt, on see piirkond ka erinevate rahvuste ja kultuuride ristumispaik. Ehk see ongi põhjus, miks just Goa köök on see, mida me üldjuhul India köögi all mõistame.
Meie teele jääb imekauneid kirikuid, kõik kenasti valgeks lubjatud, hindu templeid, puhast, puutumata loodust, mis siinsetes oludes tundub üsna uskumatu. Kuigi liiklus neil teedel on pehmelt öeldes intensiivne ja tee kvaliteet kõigub kruusateest laiema kiirtee moodi teeni, saame oma rolleritega suhteliselt hästi hakkama (isegi Võsalõikur oma mõrtsukrolleril). Teeme peatuse ühe vanema katedraali juures ja vaatame veidike ringi. Tore on see, et kõik need omaaegsed katedraalid on kenasti korras ja aktiivselt kasutusel, see tähendab, et lisaks hindu, moslemi jt kogukondadelele on siin teiste kõrval endiselt aktiivne ka kristlik kogukond.
Jõuame Ashwemi. Meie peatuspaiga Calangutega võrreldes on see hoopis üks teine koht. Esiteks on inimesed teistsugused, kuidagi rahulikumad ja… nooremad, rannaäärsetes laundžides mängitav muusika on palju parem kui meie küla laadaplatsidel. Taaskohtumine vana sõbraga on meeleolukas, sest jällenägemise rõõm on suur. Kes oleks arvanud, et meil avaneb selline võimalus saada kokku just siin, tema kodumaal. No ja nagu arvata võib, käib jutt peamiselt India ja Eesti erinevuste üle arutledes.
Meie kõrvu paitab sõbra kiidulaul Eesti ja eriti Saaremaa kohta (ka minu lemmik), nii hea on teada, et su kodumaa on ühele kaugele külalisele koduks saamas ja ta päriselt-päriselt seda väikest, veidrate inimestega, kehva kliimaga, kuid suhteliselt moodsat riigikest armastab. Öösel, pärast kurnavat rollerisõitu voodis und oodates käib kehast läbi koduigatsuse võnge…
