Mõnikord kui satun vestlusesse tõlkimise teemal, pole sugugi harukordne, kui küsitakse, kuidas ma oma tööd siis ikkagi teen. Et kindlasti on õudselt tüütu kõike Wordi dokumenti (uuesti) sisestada ja kontrollida, kas näiteks kõik arvud originaaltekstiga võrreldes ikka klapivad. Loomulikult on tõlkijaid, kes sellist meetodit seni harrastavad ja ega ilukirjandust väga muudmoodi tõlkida ei saagi, ent tarbetekstide puhul ei tule selline „käsitöö“ enam väga kõne alla.
Tõlkevaldkond ei erine sugugi teistest eluvaldkondadest selle poolest, et ajaga lihtsalt tuleb kaasas käia. See kätkeb endas spetsiaalsete arvutiprogrammide kasutamist ning tähendab muidugi seda, et lisaks vähemalt saja valdkonna hoomamisele on tublil tõlkijal üsna sügavad teadmised ka arvuti(programmide) toimimisest ja tarkvaraliste probleemide lahendamisest. Sest tõlkeprogramme on palju ja nendes orienteerumine võtab mõnikord käe värisema. Kas ma ikka salvestasin oma töö ära, mis see nupp nüüd tegi, kuidas ma selle termini üles leian – need on vaid mõned küsimused tõlkija peas.
Tõlkeprogramm pole aga oma olemuselt üldse kuri ega keeruline nähtus ja isegi kui alguses tunneb tõlkija end selles „programmeerimise“ maailmas veidi kohmetult, aitab programm joonisfilmi kangelase kombel pea kõikidest muredest üle. Enne aga kui vaadelda, milliseid aspekte tõlkeprogrammi kasutamine hõlbustab, peatun kõigepealt tõlkeprogrammi ülesehitusel.
Sisuliselt on tegu sarnase programmiga nagu Word. Vähemalt selles suhtes, mis on seotud käsklustega. Küll aga on lisandunud sellised peategelased nagu segmendid, tõlkemälu ja terminibaas. Segmendid on jaotatud kahte veergu, millest ühes veerus ilutseb lähtekeel ja teise veergu sisestatakse tõlge. Segment on oma olemuselt eripalgeline: mõnikord on tegu ühe sõnaga, sagedamini kohtab segmendi kujul lauseid ning keerulisematel juhtudel võib segment venida ka kümnerealiseks. Sõltub sellest, kuidas lähtefail programmi konverteeritakse. (Kümnerealise segmendi puhul kuuleb tavaliselt tõlkijate ruumist sügavat ohet.) Tõlkemälu ülesanne on aidata tõlkeprotsessi kiirendada. Ehk siis veidi lihtsustatult öeldes, näitab tõlkemälu ette kõik, mida varem on sarnase teksti puhul tõlgitud. Alguses on tõlkemälu tühi, aga tõlkimise käigus on võimalik sellesse segmente lisada ning mida rohkem on tõlkemälus vasteid, seda kasulikum tõlkijale. Terminibaasi on koondatud tõlketekstiga seotud terminid ning eriti vahva on see, et tõlkeprogrammi külge saab pookida mitmesuguseid veebipõhiste sõnastike pluginaid ehk lisandmooduleid, mis seda terminibaasi omakorda suuremaks kasvatavad. Lisaks on tõlkeprogrammide juures veel palju võimalusi, kuidas protsessi kiirendada (sh terminite pakkumine segmendisiseselt, programmipoolne automaatne tõlkimine (mitte segamini ajada masintõlkega!) jms).
Kuidas siis tõlkeprogramm tõlkijat aitab? Esiteks muidugi kiirendab tõlketöö valmimist. Kui tõlkemälust potsatavad segmentidesse terminid ja vahel ka terved laused nagu küpsed pirnid, ei ole kahtlustki, et tõlkija nägu läheb naerule. Liialt muretult aga sellesse loomulikult suhtuda ei tasu (tõlkija loomupärane kriitika on siin igati omal kohal), sest kõik, mis tõlkemälusse segmendi kinnitamisega sisestatakse, „paljuneb“ järjepidevalt. See tähendab, et segmendi kinnitamisega tuleb üle vaadata, et termin või lause ei sisaldaks vigu. Teiseks aga ei pea tõlkija suurest kontrollimisest silmi pahupidi tõmbama. Kõik numbrid ja tekstis korduvad elemendid kontrollib programm ise üle ja oskuslikult tegutsedes ei jää ükski number kahe silma vahele ega teki olukorda, kus näiteks 2500 eurost on saanud ekslikul kombel 250 eurot. Päriselus ju kahju missugune! Kolmandaks aitab tõlkeprogramm hoida tekstis terminoloogia ühtlust. Olgugi et ühel terminil on mitu vastet, konkreetses tekstis on sellel üks ja ainus vaste ning tõlkemälu ja terminibaasi abiga jõuab ka segmentidesse korrektne termin. Lisaks oskab tõlkeprogramm hoida teksti vormindust. Kui Wordis mässates võib mõni nupuke kuskilt kaduma minna või font Calibri otsustab omavoliliselt fondiks Times New Roman muutuda, on tõlkeprogrammi kasutades kindel, et nii nagu tekst sinna sisestati, saab selle sealt samal kujul tagasi.
Sõltuvalt tõlkija oskusest programmidega ümber käia, võib nende kasutamine olla lust ja lillepidu, ent ka paras needus. Tõlkijana pean alati meeles, et isegi juhul, kui programm teeb midagi valesti, asub tõeline probleem humoorikalt öeldes tavaliselt tooli ja klaviatuuri vahel. Sellisel kombel ei tunne ma end programmi suhtes ülimuslikuna ja uurin ikka ja jälle veebis leiduvaid vebinare, et hoida end uute funktsioonidega kursis. Sest tõlkija ju ongi elukestva õppija musternäidis!
